Aastal 1997 tunnustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee võistlustantsu spordialana ning Rahvusvahelist Tantsuspordi Föderatsiooni (International DanceSport Federation ehk IDSF) rahvusvahelise spordialaliiduna. Eesti Vabariigis tegeleb tantsuspordi edendamisega Eesti Tantsuõpetajate Liit. Võistlustantsus võisteldakse Ladina-Ameerika ja standardtantsude tantsimises. Standardtantsud on aeglane valss, tango, viini valss, aeglane fokstrott ja quicksteo. Ladina-Ameerika tantsud on samba, cha-cha-cha, rumba, paso dobleja jive.

Täna võime öelda, et eestlased ei ole enam vaid laulurahvas. Peale mitut hooaega tähetantsusid on seltskonnatants vallutanud ka kõige tömbima tallaga eesti karude südame. Kuid on inimesi, kelle jaoks ei ole tantsimine vaid ilus hobi ja argiproosast pagemine – tants on nende elu. Nad näevad unes lõputuid valsipoognaid ja ärkvel olles investeerivad säravasse peotantsurüüsse asjasse mittepühendatute jaoks täiesti mõistusväliseid summasid. Ning selle asemel, et minna õue korvpalli taguma või sõbrannadega kohvikusse kudrutama, lähevad nemad ikka ja jälle mõndatreeningsaali. Panevad muusika mängima ja alustavad tantsimist. Lihvivad iga oma žesti ja pööret niikaua kui see on täiuslik.

Tantsu lummuses on midagi muinasjutulist, isegi haldjalikku. Need ilusad inimesed tantsupõrandal tunduvad hõljuvat õhus, näol püsiv naeratus ja sillerdavad juuksed püüdmas prožektorite kiiri. Muidugi ei ole kulisside taha piiludes see kõik enam nii muretult muinasjutuline – iga sammu taga aastate viisi treeeninguid ja pühendumist. Just see oskus panna pealtvaatajad unustama seda verd, higi ja pisaraid, jätta kõik reskemeelne treeningsaalidesse – see ongi võistlustantsu maagia.

“Liigutus ja keha peavad sedavõrd koolitatud olema, et neid ise üldse enam ei märka, jab ainult ekspressioon – elamus.”

Ella Ilbak